Hakkasin doonoriks, et lastega koos midagi head teha!

Esimesena sai Koidu peres doonoriks Elisabet. Teiste sõnul igatses ta juba varases teismeeas verd anda ning ootas kannatamatult 18. sünnipäeva, et siis lõpuks sammud doonorikeskuse poole seada. Kui verekeskuse õde neiut üle vaatas ning teatas, et kahjuks on nende süstlad ka suuremad kui Elisabeti veenid, oli tüdruk tõsiselt löödud. „Ma mäletan seda päeva,” noogutab ema Katre. „Elisabet oli omadega täitsa läbi.” Verekeskusest soovitati kaks aastat oodata, trenni teha, tervislikku elu elada ning tulla siis uuesti proovima.
Aja möödudes astuski Elisabet taas kord Ädala tänava verekeskuse uksest sisse. Kui õde oli neiu veenid üle vaadanud ning ta verevõtmiseks kõlbulikuks kuulutanud, valgusid tüdruku silmadesse õnnepisarad – kas ma tõesti saangi lõpuks verd anda?! Kui nooruke doonor toolile pikali pandi ja nõel veeni torgati, lagistas ta õdede imestuseks täiest kõrist naerda. „Nagu „laksu all” oleksin olnud. Lihtsalt nii hea meel oli,” selgitab Elisabet.

Loe edasi ajakirjast Meie Pere

Foto: Andres Treial, ajakiri Meie Pere